AHOII!!

Küll läks palju aega, et saaksin oma blogiga valmis.
Olen nõme tüütus, kes ei suuda õigel ajal oma asju ära teha.

See selleks
See postitus võib küll tundnuda kui blogi viimane, aga seda see pole. Kirjutan veel, jätkan seda.
Minu vastikut sarkasmi näeb siin veel ja veel.

Kommunikatsiooni loengu juurde tulles,

Mida õppisin: Õppisin vaatama oma igapäevaelu veidi teistsuguse pilgu läbi. Tänu sellele panen rohkem tähele inimesi enda ümber. Tõlgendan kommunikatsiooni, otsin sõnumit.

Mis oli keeruline: Pean tunnistama, et paaris loengus oli mul keskendumisega probleeme. Kas selle põhjuseks oli magamata öö või kõrvalistuvad sõbrad, seda ei tea. Kahjuks jäi mõni Karuema mõte selgusetuks.

Mis meeldis: Loengud olid mõnusalt vabad, polnud õppejõu, tudengite vahelist pinget.
Mida kursusel teisiti korraldada: Ärme korralda.

 Aitäh

Eetika ja poliitika


      Igal poliitikul on omad tõekspidamised. Neid avalikustades ei tohi ta kõrvale jätta erakonnakaaslaste seisukohti, olema tolerantne ning arvestama ühiskonna heaoluga. On teemasid, mil erinevatel poliitikutel võivad olla totaalselt vastandlikud arvamused.

 Sellest on küll juba palju aega möödas, aga mulle jäi siiski eetika teemal meelde Erki Noole ja Lisette Kampuse tuline vaidlus homoseksuaalide teemal, kus tagasi ei hoidnud neist kumbki.

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/elu/nool-valtige-praktiseerivate-homoseksuaalide-seltskonda.d?id=65850324

Leian, et Noole poolt oli julm nimetada homoseksuaalsust kui väga kergelt kõrvaldatavaks probleemiks ilma, et ta oleks ise sellega kokku puutunud. Sellistel vastuolulistel teemadel tuleb rääkida suurima ettevaatusega, arvestades faktiga, et kõik öeldu võib jõuda paljude inimeste kõrvu ning see võib omakorda suurendada rahva vaevu omasooiharuse vastu. Lisaks sellele teatas Nool mõned päevad hiljem Õhtulehele, et pole tegelikult homofoob, mis omakorda paneb mõtlema, milleks need kommentaarid? Ma ei leia, et mees oleks pidanud jätma oma arvamuse enda teada, kuid kindlasti oleks saanud seda teha viisakamalt, läbimõeldumalt ja ilma vastast ründamata.

Nii meie ühiskond küll tolerantsemaks ei muutu.

Erki Nool on eeskuju nii mõnelegi noorele sportlasele, juba sellepärast peab ta olema oma sõnades eriti ettevaatlik.

Visuaalne kommunikatsioon

 

Elevant on kurb.
Miks?
 Ta on näinud pikalt vaeva, et saada need tiivad.
Teinud palju tööd.
Ta tahtis tõestada, et võimatu on võimalik.

Ta on kurb, sest saavutatu ei tee teda ikka õnnelikuks.
Alles nüüd saab ta aru, et kõige parem on olla:

Täiesti tavaline elevant



(Pildi õiget lugu kahjuks ei leidnud, kuid mulle meenutas ta kohe inimesi meie ümber. Vahel ka mind ennast)

Propaganda hariduses   

        Sünnist saadik õpetati mulle eluks vajalikke teadmisi ning oskuseid. Igal õhtul jäin magama killuke targemana.
Lasteaias õppisin kuidas kaaslased mängivad, suhtlevad, proovisin ka ise neid imiteerida. Maailm oli nii huvitav. Ühel ilusal päeval jõudis kätte kauaoodatud esimene september. Himu teadmiste, uute kogemuste järele oli piiritu. Mingi hetkeni nautisin seda täiel rinnal. Kuid siis juhtus midagi ? Tekkis tülpimus, rutiin. Miks? Jah, muidugi üks seos on sellel kasvamise ja arenemisega. Tekkisid muud huvid ja eelistused. Kuid kui mõtlema hakata, siis mingil hetkel suruti mulle peale fakti, et hariduseta pole tulevikku. Õppima peab selleks, et tõusta järjest kõrgemale, paber paberi järel. Tähtsad pole enam teadmised, vaid tulemused. Tee ükskõik mida, peaasi, et tulemus oleks hea. Kui palju räägitakse  spikerdamisest ? Kas sellest üldse räägitakse, tähtis on ju siiski hinne.
    Just sellest hetkest hakkasin elama valemi järgi. Kadus arusaam-õpin selleks, et saada teadmisi, õpin selleks, et näha, mida ma elust tahan. Paratamatult sunnib ühiskond meid kiiresti otsustama.
 Olles lõpetanud gümnaasiumi on selge, et edasine tee viib ülikooli. Ja nüüd hakkame kõik suure hurraaga seletama, et ei tegelikult propageeritakse ka reisimist. Puhas vale. Esimene reaktsioon lausele, jätan aasta vahele, lähen reisima, on enamasti negatiivne. Kas oled sellest kindel ? Mis saab koolist ? Täpselt nii oligi. Kas tõesti on paika pandud kindel aeg, et just pärast keskkooli, pean teadma, kes minust saab, mis on minu ootused ? Üleüldse, kust kohast need teadmised üldse tulevad, kui te olete mulle 12 aastat rääkinud, et tähtsad on tulemused. Pool õpitust on totaalselt kaduma läinud just sellepärast, et nende õppimise eesmärk oli väär. Ma ei õppinud geograafiat selleks, et mõista kui külluslik on maakera, kui palju huvitavat siin leidub. Eesti keel oli lihtsalt üks tüütu aine, missiis, et argumenteerimist, kirjutamist vajame me terve elu. Keskkooli lõpu juurde tagasi tulles, siis sel hetkel oleksin õppima läinud sotsiaaltööl. Ilmselt oleksin olnud  suures hädas, sest praegu ma seda küll ei soovi. Selle asemel reisisin, õppisin tundma maailma ilma kodu kindla toe ja rahakotita. Võtsin aega otsustamiseks. Tundsin siiski halvustavaid pilte. Miks ? Sest sina kallis elu, soovisid näha taaskord täistuubitud konveiertoodet, kes tulevikus ärkab, vingub, töötab, vingub, käib Rimis, vingub, istub tülpinult televiisori ees, väike tee ja head ööd. 

Konstruktivism

Niklas Luhmani teooria kohaselt mõjutab kultuuriline keskkond meie arusaamist ühiskonnast.
Kõlab ju päris loogiliselt.
Inimeste mõttelaad sõltub tema kasvamise asukohast, perekonna tavadest ja paljust muustki.
Täpselt sama palju kui on erinevaid inimesi, on ka variante, kuidas ühte või teist probleemi tõlgendada.


Eesti Ekspress 23. detsember
" Bussiekskursioon Lasnamäele"
  Nagu ka pealkiri ütleb, siis hakati korraldama Lasnamäele ekskursioone. 
"Vaadake vasakule, vaadake paremale-tuur viib golfiväljaku ja jäähalli ehitusplatsile, Lasnamäe uue kiriku keldriruumi, omaalgatuslikku kanalasse, turule ja Lindakivi Keskusse." "Üks bussiekskursiooni korraldajatest, Keiti Kljavin räägib, et nad tahtsid trööstitu linnaosa identiteedi kinnistamise asemel hoopis küsida, miks Lasnamäel on hea elada. Meie missioon on parandada linnas elamise kultuuri, linnaruumi kvaliteeti ja soosida väärtuspõhist linnapoliitikat."
 -----

Et siis kuidas seda tõlgendada?
Ilus missioon või musta valgeks rääkimine.
Mulle pigem tundub, et lollidelt tahetakse raha ära võtta. 
 

Tarbimiskäitumise vaatlus


Vaatlusgrupi koosseis: Jana Kriis, Martin Riik, Stiven Sinitsin
Vaatluse toimumise koht: Solarise keskus
Vaatluse toimumise aeg: 25.11.2013, 14: 15
Vaatluse toimumise lõpp: 14:53


Vaadeldava objetki kirjeldus: Tegemist oli noorperega, kuhu kuulusid ema ( vanus umbes 25), isa (umbes 28) ja perepoeg (umbes 5)

Alustamise vaatlust Solarise keskuse kolmandal korrusel. Ootasime sobivat perekonda (olime ise keskuses olnud juba umbes 15 minutit ) treppide juures, mille kaudu väljutakse kinost. Leides sobiva pere, asusime neid jälgima. Esialgu seisis perekond ringis ja näis, et arutleti selle üle, kuhu minna ja mida edais teha.    

Pere oli möödumas riidepoest Denim Dream, kui naine pöördus tagasi ja otsustas poodi sisse minna. Mees ja laps jäid välja ootama. Naine tegi poele ringi peal (aega kulus selleks umbes 5 minutit), vaatas ühte pluusi, selle hinda, mõnda riideeset veel ja lahkus. Seejärel suunduti kaubanduskeskuse 0 korrusele. Laps kõndis kiirel sammul Yo! jogurtikohvikusse, nii et vanemad ei pannud seda esialgu tähelegi. Isa jõudis veel järgi hüüda: "Kris tule tagasi, me käime poes ja lähme kohe koju!" Laps ei andnud alla. Samas ei järgnenud ka perekond kohvikusse. Nad ootasid Coffe in-i kõrval arutledes meile arusaamatul teemal. Kris andis alla. Koos suunduti toidupoodi. Sinna jõudes pere hargnes. Ema läks kodutarbete osakonda, laps läks isaga valima pagaritooteid. Isa vaatas mõnda aega saiu, siis leibu, ilmselt ka hindu. Mõtles mõnda aega ja valis Saib toote. Kuna Saib polnud allahinnatud, siis ilmselt järgiti pigem maitseeelistusi kui hinda. Samal ajal valis naine pesupulbrit. Otsus oli meile hämmastavalt kiire. Võttis suure paki Arieli, suundus mehe juurde ja pani kärru. Kõndides mööda poodi, võtts isa riiulilt Kinder šokolaadi ja pani selle korvi. Arvasime, et see oli ilmselt lapsele. Hind ei mänginud taaskord rolli. Seejärel kärutati juurvilja osakonda. Ema pani kilekotti tomateid, teise ühe paprika valikkusse osutus ka  luunja kurk. Märkasime ka seda, et pereema valis neid väga hoolikalt. Mõni minut hiljem, lasti lapsel valida umbes kilo mandariine. Pärast seda tundus meile, et enamus vajalik oli poest valitud. Hetke seisti ümber käru, vaadati sisu, arutleti, kas kõik on olemas. Järsku jooksis isa eemale, haaras piimatoodete letist paki piima (ilmselt hinda ei vaadanud ) ja pani selle seejärel kärru. Seejärel liiguti üsnagi kiirel sammul alkoholi leti juurde. Naine asus valima veini. Panime tähele, et eelistas valget. Algselt vaatas eraldi pandud sooduspakkumisi, kuid loobud neist. Lõpuks valis veini nimega Columbia Crest riesling hinnaga 10 eurot. Perekond suundus kassasse. Naine maksis arve, mees pani kauba kotti. Hetk veedeti veel välisukse juures, mil ema pani lapsele pähe mütsi ja lahkuti. 


Perekonda vaadeldes ei olnud võimalik eristada, kes juhib ostlemist. Vajalikud käigud arutati läbi ning toodi kõike nii kuidas kuhugi satuti. Samuti ei näinud meie erimeelsusi või vaidlusi. Üllatavalt rahulik oli ka perepoeg, kelle kõrvalpõige jogurtileti äärde jäi tema viimaseks kõrvalpõikeks. Kuna perekonda hakkasime jälgima kinost väljudes, võib eeldada, et laps sai ka seal mõne snäki ning sellest ka tema rahulolu. Ostlemisel tundus, et perekonnal on juba kindlad brändid ja kaubamärgid, mida tarbitakse. Seda võib järeldada sellest, et kauba hinda ei jälgitud ning iga leti pealt võeti vajalikud asjad suhteliselt kiiresti, ilma suurema vaatluseta. Ainukene kvaliteedikontroll toimus köögiviljade juures, mis on iseenesest mõistetav, kuid ka seal hindu ei võrreldud.

Meedia ja kaasaegne ühiskond

Instagram- milleks?


Palju õnne, Facebook on muutunud ametlikumaks, tõsiselt võetamaks. Miks ma seda arvan? Aga miks muidu kõik pildid, mida Facebooki on imelik panna lisatakse Instasse.

Tekkinud on uus fotograafia liik-Instafotograafia 
Seda liiki inimene ei tee pilte selleks, et neid kümne aasta pärast vaadata ja nostalgiliselt meenutada. Ta teeb seda selleks, et neid teistega jagada. Nii saab piltide kaudu anda  edasi oma tegevusi, mõtteid, lõunasööke jne. Iseenesest pole ju paha.
Üritan mõista piltide sisu ja need siin ka lahti kirjutada.


Pildid iseendast: Õhtused pildid oma meigist ja uuest kleidist on kõige lihtsamalt öeldes totaalne ego upitamine. Saame rahulduse nähes endast õnnestunud fotot. Vaatame kui ilus kompott on kogu välimus. Loomulikult tahame, et ka teised seda näeks. Lisaboonuseks on ülimad kiitused ja pöidlad. Tuju läheb veelgi paremaks. Peol saab nina veidi kõrgemale tõsta ja muiata: "Küll ma näen täna hea välja!" 
Miks ka mitte.

Pildid pidudest: Õhtu jäädvustamine on äärmiselt lõbus. Juba pildistamise iseenesest võib osutuda toredaks ettevõtmiseks. Lisaks on hea järgmine päev meenutada, kui miski on jäänud häguseks. 
Nüüd lähme aga instafotograafide juurde. Pildid sealses keskkonnas on teine liik. Sageli tundub, et nende eesmärk on näidata oma sõpradele kui lahedatel, glamuursetel pidudel käiakse. Mida rohkem blingi seda parem. Pidu ei pruugi sugugi nii sillerdav ja Gatsby stiilis olla, aga peaasi, et pilt seda edasi kannab. Hiljem saab vastava jutu juurde rääkida. Näiteks, kui sünnipäeva tipphetkeks on Dom Perignoni lauda tulek, peaks sellest kindlasti klõpsu tegema  ja seejärel hops instagrami. Sõbrad näevad, et pidu, kus olen on glamuurne ja kallis, mis ongi väline eesmärk. Voilaa, ka meie ise tunneme end seejärel kõrgklassi kuuluvana.

Pildid söögist ja veinist: Usun, et on palju neid, kellele meeldib soe õhkkond, küünlavalgus, meeldiv seltskond, midagi head söögiks ja joogiks. Oma kiire elutempo juures kadestame kui keegi teine saab seda endale lubada. Kadestame seda soojust hinges. Ja need, kes midagi selle sarnast ka tunda saavad, naudivad seda kadedust. Pilt veinipokaalist, sushiõhtust või küünlast on täiuslik viis seda edasi anda. 
Tegelikult, vabandust, ma ei saa nii äärmuslikuks minna, loomulikult on kena kui antakse ilu edasi niisama, ilma eesmärgita. Lihtsalt näidata kui ilusad võivad olla hetked meie elus.


Oo Instagram, oo mu kallis instagram!

 Consumero, ergo sum

Pealkiri ütleb, et kui tarbin, järelikult olen olemas. 
Jah, ületarbimisest räägime me palju. Korrutame, et elame tarbimisühikonnas ja lõppude lõpuks on õnnelikum see, kellel on surres rohkem asju. Lugedes Eesti Päevalehe Veronika Kalmuse poolt kirjutatud artiklit (Consumero, ergo sum) hakkasin mõtlema, kas see ikka on nii.

Võib öelda, et elame kahes Eestis. Ühes elavad need, kes saavad lubada endale "midagi hingele" shoppingut ja need, kes esmalt rahuldavad oma põhivajadused ja paratamatult hing ei oska muud tahtagi.

Tahan rääkida meie nn Hulludest päevadest ja Osturallidest, kuhu kõik inimesed on kokku jooksnud krabama kõike, mida vaja. 
Oleme alati mõelnud, et nad on kohale meelitanud sildid suurtest allahindlustest, et osta, osta ja veelkord osta. Peab tõdema, et see toimib, aga kahe Eesti näol.

Nimelt esimene, läheb kohale ja krababki tuntud firmamärke ja muid kõrgema klassi tooteid.
Stockmanni Versace riiulid on alati pärast Hullusid Päevasid tühjad. Lisaks lähevad lõhnad, reisid ja kallimad veinidki kui soojad saiad.

Teine Eesti, aga rahuldab kõigest oma baasvajadusi. Me küll tahaksime öelda, et tegelikult see allahindluse protsent on tühine, aga inimesed, kes tõesti teenivad keskmisest vähem, on see väga oluline. Ostetakse kokku kõike, mida REAALSELT VAJA ja on allahinnatud. Sellisel juhul see WC paberi ostmise nali polegi tegelikult nii naljakas.
Ka riided, paratamatult ei saa keskmine eestlane lubada endale firmakaupu. Just nendelt nendelt päevadelt loodetakse leida midagi kasulikku, paratamatult sageli see ei toimi. Lihtsalt ei ole midagi osta.
Seega, me ei saa panna ühte purki kõiki inimesi, keda näeme Stockmannis või Kaubamajades ringi jooksmas. 
Me ei saa kritiseerida kõiki segasteks ja haigeteks inimesteks.
Meie ümber on inimesed, kes tegelikult vajavad allahindluseid. Nt kui pereema muidu ei saaks lubada Garnieri kehakreemi, aga kui see on Osturallil tõesti 3 eurot odavam, siis ta ostab selle. Meie jaoks võib see olla tühine summa, aga mitte kõigi.

Kordan veelkord
ME EI TOHI PISTA KÕIKI INIMESI ÜHTE PURKI!

Visuaalse kommunikatsiooni praktikum

 

Miks pilt trammist?



Tahame rääkida inimestevahelistest suhetest ühistranspordis. Probleeme ja tähelepanekuid on nii bussis, trammis kui ka trollis. Enamus meist sõidab ühistranspordis nii, et ei pane ümbritsevat tähelegi. Istume oma kookonis, sageli kõrvaklapid peas ja oleme üsnagi ükskõiksed. Ainus, mis healjuhul tähelepanu võidab on haisev kodutu. Samas, kui unustada natukeseks see enesekesksus ja avada silmad, siis võib silma jääda nii mõndagi. Alustuseks oleme tähele pannud, et vanemad inimesed on muutunud väga ülbeks. Jah, on iseenesest mõistetav pakkuda neile istet, vajadusel aidata treppidel. Kahjuks on kõige selle juures võimu võtmas tänamatus ja ülbus. Üks näide: Vaatan, et trammi on sisenemas torssis näoga vanem proua. Ukerdab ennast trepist üles ja jääb põrnitsema emaga toolidel istuvat noort poissi. Laps ise seda ei näe. Hetk hiljem kuulen järgnevat: "Sina poiss, kas sul häbi pole ? Kas siis sulle pole õpetatud, et vanematele inimestele peab istet pakkuma ? Tänapäeva lapsed on täiesti hukka läinud, mitte kedagi huvita enam, peaasi, et endal oleks hea! " Mõtteavaldus oli nii vali, et püüdis enamus ümbritsevate pilgud. Minu silm jäi pidama poisi näol. Ta oli nii kohkunud, ei osanud mitte kui midagi öelda. Lihtsalt vaatas prouat ja vaikis. Ema palus iste vabastada. Seda ta ka tegi. Proua turtsatas veel paar kurja sõna ja istus. Mul oli poisist äärmiselt kahju. Ma mõistan, et vanematel inimestel esineb raskusi kõndimisel ning noortel on seetõttu ka füüsiline eelis ning mõnes mõttes ka kohustus loovutada neile istmeid ühistranspordis, aga kas siis tõesti on vaja nii üleolevalt nõuda oma paganama istekohta? Kui soovid, et sind austataks, võiks alguses näidata austust ka ennast ümbritsevatele inimestele. See juhus tuletas mulle meelde sarnast olukorda, kui ma kord kodulinnas olin parajasti sõitmas bussiga. Bussis oli parajalt palju rahvast ning kõik istekohad olid kinni. Ühel peatusel sisenesid bussi kaks noort ema kellel oli mõlemal süles väike laps (emad olid kärudeta). Nad lähenesid keskukse lähedal olevale kahele istekohale, kus parajasti nautisid oma reisi kaks vanemat daami. Noored emad ei lausunud neile sõnagi, kuid nende pilkudest (mis olid suunatud memmede poole) oli näha, et neil oli tõsiselt vaja istuda. Nood aga ei reageerinud sellele mitte kuidagi, vaatasid ainult lastega emadele korraks otsa, ning vahtisid edaspidi aknast välja, nagu ka enne tegid. Mis ka kõige kohutavam, ümberringi teistel istekohtadel olid samuti igal pool pensionieas inimesed ning kumbki nendest ei võtnud oma südametunnistuse kokku ja ei tõusnud oma kohtadelt püsti, et loovutada seda surmväsinud noortele emadele. Nii pididki nad edaspidi sõitma laps ühes käes ning teise käega torust kinni hoides, et nad äärmisel juhul raskusest vastu maad ei põrka

Uus trend: noored otsivad prügikastist süüa

Just sellist pealkirja võis lugeda sellenädalasest Eesti Ekspressist.

Artiklist võib lugeda järgmist:
Tartu linnas on kümmekond noort, kelle harjumuseks on saanud prügikastist toidu otsimine.
Enamasti harrastatakse seda kevadel ja suvel, kui ilmad soojad ja prügi sorteerimine lihtsam, kuid on ka neid, keda külm ei kõiguta.

Kolmeliikmeline prügisugeldujate tiim on sõpruskond, keda ühendab nii Anna Haava skvott, punkmuusika kui säästlik elustiil.

Prügisukeldumine käib skvotielu juurde. Seda tehakse osalt vajadusest ja osalt elustiilist. "Siin majas on kõik prügi söönud" ütleb üks noormeestest. Anna Haava Kommuuni elanikud tarbivad minimaalselt: eluruumid on tasuta, elektrit saadakse improviseeritud päikesepaneelidest  ja toitu leiab prügikastist. Ainus, mis tarbimist ootab, on õues kolmeliitrises purgis mõnulev koduvein.

Lisaks mainitakse, et mõne jaoks on prügi söömine vahel hädavajalik, teistele rohkem elustiili küsimus. Eks ta ole osa rohelisest ja mitte raiskavast eluviisist. Iseasi, kui jätkusuutlik ta on. Kui sellist raiskamist ei oleks maailmas, siis vaevalt ka sellist elustiili harrastataks.

-------
Ma ei kritiseeri neid inimesi, kes seda harrastavad. Igaüks meist valib ise sobiva tee, kuidas elus edasi minna. Millised on meie otsused ja tõekspidamised. Pigem otsiksin sõnumit, mida see artikkel endas kannab? Kuidas tõlgendan mina seda sõnumit?

Mulle on tunne, et olen mugavustsooni nii sisse juurdunud, et ei suuda enam mõista teist laadi eluviisi. Ma ei kujuta ette elu ilma nutitelefoni, sülearvuti, mugavast korterist, söögist-joogist rääkimata. Ma tunnen seda artiklit lugedes pigem vastikustunnet, kui mõistmist ja huvi.
Sõnum, mis minuni jõuab on pigem see, et need noored on lihtsalt liiga laisad, et otsida korralik töö, teenida raha ja osta eluks vajalik poest. Lihtsam on käia mööda prügikaste ja kuulutada, et oleme keskkonnasõbralikud.Tekstis on toodud välja lõik, kus selgitatakse, et raha eest ostab mõni neist pigem poest õlut.Kui nüüd järele mõelda, siis kas nende tegevus siiski on nii roheline kui nad räägivad?
Lisaks on tegemist elustiili ja kindlate põhimõtetega. Sellisel juhul eeldaksin, et pärast ülikooli töötades, ei kuluta nad oma raha söögile, vaid jätkavad prügisorteerimist. Kahtlen sügavalt.

"Kui sellist raiskamist ei oleks maailmas, siis vaevalt ka sellist elustiili harrastataks."
Kas tõesti on noor üliõpilane võimeline maailma probleemidele mõeldes nii kaugele minema?
See tähendaks, et tegevuse laiem sõnum on näidata ühiskonnale kui üle piiri on raiskamisega mindud.

Või on see siiski vabandus kõrvaltvaatajatele ?
Lihtsam sõnum on see, et nad on prügist söögi otsimisega harjunud ja ei taha ega oskagi teisiti.

Ma küll ütlesin, et ei kritiseeri neid inimesi, kuid paraku tundub, et olen seda veidi teinud. Samas, ma ei tahaks neile mitte midagi halba öelda, aga paratamatult, tekkis mul seda artiklit lugedes küsimusi.
Lisaks sellele  küsisin neutraalselt arvamust oma sõpradelt-tuttavatelt. Nägin vägagi erinevaid reaktsioone.
Igaüks leidis sellest jutust oma sõnumi:
Noored on laisad
Noortel on imelikud põhimõtted
Elustiil võib olla väga veider
Noored on peast soojad
Noored on suhtlusgruppides liiga kinni

Noored on hullud !


Mina tahaksin vaid küsida üht.
Milleks?
See elustiili jutt ei ole piisavalt veenev.
 

Kus on eetika ?

Mis tõmbab lugema ajalehti? Mis naelutab meid õhtuti televiisori ette ?

Mulle on jäänud mulje, et meedias on kujunenud tava, et negatiivne müüb. Kui see nii pole, siis kuidas selgitada seda, et uudised liiklusõnnetustest on esimesed, mida televisioonis näidatakse. Pärast neid räägitakse sellest, mis on juhtunud või hakkab kohe juhtuma. Jah muidugi, see ongi uudiste mõte, kuid usun, et pärast õhtust Reporterit (siiski uudiste "lipulaev") võiks jääda siiski positiivne meeleolu, tunne, et olen saanud mõne võrra teadlikumaks. Ei, pigem oleme tuimad või ärritatud. 

Sirje Kingsepp räägib ühes oma mõttevalduses õnnetuste avalikustamisest. Nõukogude ajal ei olnud kombeks traumeerida inimesi detailidega. Surmateated olid viimasel leheküljel mustades raamides.
( http://www.delfi.ee/archive/ajakirjanduse-voim-ja-voimetus.d?id=10069156)

Mis toimub aga praegu ? 

Õhtuleht müüb ennast seda paremini, mida võikam on pilt esikaanel. Artiklit lähemalt lugedes, peab nii mõnigi kord tõdema, et tekst on detailne ja kokkuvõtvalt lihtsalt võigas.Seega tekib küsimus, milleks see kõik ?
Usun, et õnnetused, traagilised juhtumid peaksid meid õpetama, panema mõtlema, mida saaksin teha, et  minuga seda kõike ei juhtuks. Paratamatult tekib tunne, et artiklite mõte on ainult lehe müümine. Ehk siis teenitakse raha inimeste surmast. 
Kui päeval oma võikuselaksu veel piisavalt kätte ei saa, siis õhtune Reporter täidab kõik need augud.
Lähikaadrid sündmuskohalt, kommentaarid, inimeste nutt. Kas tõesti on vaja kõike seda eetrisse ? Kas meedia ei mõtle sellele, mida peavad tundma hukkunu lähedased ? Kõige hullem on veel see, et mida suurem tragöödia, seda pikemalt ja detailsemalt seda avalikustatakse. Ka järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval. Milleks võimendada seda valu ?
Ma ei taha öelda, et õnnetused peaks mahavaikima, kuid meedia on nende kajastamisel läinud üle piiri.

Lõik eetika.ee-st

"Ajakirjaniku ülesanne on panna tähele, milliseid väärtusi ta edasi annab ja rõhutab, näiteks, millest ja kuidas õigupoolest kirjutada: kas kirjutada skandaalimaiguline lugu, mis võib suurendada lugejate huvi väljaande vastu, rääkimata majanduslikult tulust, või mõni mitte nii sensatsioonilisel teemal artikkel, mis võiks aidata edendada mitmete inimgruppide huve pikemas perspektiivis."
(http://www.eetika.ee/meediaeetika/ajakirjanikueetika)

Kas pole masendav?

Kell on saamas kaks öösel ja selle asemel, et juba ammu roosasid unenägusid näha, mõtlen mina kuidas end tutvustada.
Kõige lihtsam oleks alustada nimega, seejärel rääkida enda huvidest, lisada paar mõttetera ja voilaa, sellega oleks ühelpool.

Proovin pigem nii:
Olen sooja südamega inimene, kes hoolib kõige rohkem oma lähedastest ja loomulikult ka iseendast. Sageli leian end pisarad silmas kirjutamas- tunnetest, ühiskonnast, probleemidest. Kui sõnu ei leia, võtan kätte pintsli ja värvid- ülejäänud tekib iseenesest.
 Armastan kritiseerida teisi, ise ma kriitikat ei kannata. Vigu ei tunnista, kõigele on vabandused alati varnast võtta. Oma sarkasmiga võin nii mõnegi inimese ära ehmatada, kuid kes viitsib mind vähegi lugeda näeb, et kurjusenooti neis ütlemistes pole. Samas, kui nõelan, siis teravalt, kui kallistan, siis soojalt.


Aitab nüüd minust. Räägime asjast ka.

Miks kommunikatsiooni teemaline kursus ?
Mõned kuud tagasi, kui uurisin suhtekorralduse eriala kohta lähemalt, leidsin juhuslikult Kaja Tampere blogi Suhtekorraldusest nii ja naa.  Jäin kuulama loengut kommunikatsioonikultuurist. Tänu sellele loengule arutlesin oma tuttavatega Eesti kultuuri teemal pikalt ja laialt. Kui miski paneb nii pikalt mõtlema, siis see peab hea olema.
Nüüd kui asusin õppima riigiteaduste eriala, valisin pikalt mida võtta endale valikaineks. Kui avastasin Kaja Tampere loengu Kommunikatsioon ja ühiskond, oli asi selge. Lisaks on see väga hea kõrvalhüpe poliitika teemadelt.
Seega olen valikuga väga rahul ja ootan loengutelt täpselt sama emotsiooni, mille sain mõned kuud tagasi.