Propaganda hariduses   

        Sünnist saadik õpetati mulle eluks vajalikke teadmisi ning oskuseid. Igal õhtul jäin magama killuke targemana.
Lasteaias õppisin kuidas kaaslased mängivad, suhtlevad, proovisin ka ise neid imiteerida. Maailm oli nii huvitav. Ühel ilusal päeval jõudis kätte kauaoodatud esimene september. Himu teadmiste, uute kogemuste järele oli piiritu. Mingi hetkeni nautisin seda täiel rinnal. Kuid siis juhtus midagi ? Tekkis tülpimus, rutiin. Miks? Jah, muidugi üks seos on sellel kasvamise ja arenemisega. Tekkisid muud huvid ja eelistused. Kuid kui mõtlema hakata, siis mingil hetkel suruti mulle peale fakti, et hariduseta pole tulevikku. Õppima peab selleks, et tõusta järjest kõrgemale, paber paberi järel. Tähtsad pole enam teadmised, vaid tulemused. Tee ükskõik mida, peaasi, et tulemus oleks hea. Kui palju räägitakse  spikerdamisest ? Kas sellest üldse räägitakse, tähtis on ju siiski hinne.
    Just sellest hetkest hakkasin elama valemi järgi. Kadus arusaam-õpin selleks, et saada teadmisi, õpin selleks, et näha, mida ma elust tahan. Paratamatult sunnib ühiskond meid kiiresti otsustama.
 Olles lõpetanud gümnaasiumi on selge, et edasine tee viib ülikooli. Ja nüüd hakkame kõik suure hurraaga seletama, et ei tegelikult propageeritakse ka reisimist. Puhas vale. Esimene reaktsioon lausele, jätan aasta vahele, lähen reisima, on enamasti negatiivne. Kas oled sellest kindel ? Mis saab koolist ? Täpselt nii oligi. Kas tõesti on paika pandud kindel aeg, et just pärast keskkooli, pean teadma, kes minust saab, mis on minu ootused ? Üleüldse, kust kohast need teadmised üldse tulevad, kui te olete mulle 12 aastat rääkinud, et tähtsad on tulemused. Pool õpitust on totaalselt kaduma läinud just sellepärast, et nende õppimise eesmärk oli väär. Ma ei õppinud geograafiat selleks, et mõista kui külluslik on maakera, kui palju huvitavat siin leidub. Eesti keel oli lihtsalt üks tüütu aine, missiis, et argumenteerimist, kirjutamist vajame me terve elu. Keskkooli lõpu juurde tagasi tulles, siis sel hetkel oleksin õppima läinud sotsiaaltööl. Ilmselt oleksin olnud  suures hädas, sest praegu ma seda küll ei soovi. Selle asemel reisisin, õppisin tundma maailma ilma kodu kindla toe ja rahakotita. Võtsin aega otsustamiseks. Tundsin siiski halvustavaid pilte. Miks ? Sest sina kallis elu, soovisid näha taaskord täistuubitud konveiertoodet, kes tulevikus ärkab, vingub, töötab, vingub, käib Rimis, vingub, istub tülpinult televiisori ees, väike tee ja head ööd.