Visuaalse kommunikatsiooni praktikum

 

Miks pilt trammist?



Tahame rääkida inimestevahelistest suhetest ühistranspordis. Probleeme ja tähelepanekuid on nii bussis, trammis kui ka trollis. Enamus meist sõidab ühistranspordis nii, et ei pane ümbritsevat tähelegi. Istume oma kookonis, sageli kõrvaklapid peas ja oleme üsnagi ükskõiksed. Ainus, mis healjuhul tähelepanu võidab on haisev kodutu. Samas, kui unustada natukeseks see enesekesksus ja avada silmad, siis võib silma jääda nii mõndagi. Alustuseks oleme tähele pannud, et vanemad inimesed on muutunud väga ülbeks. Jah, on iseenesest mõistetav pakkuda neile istet, vajadusel aidata treppidel. Kahjuks on kõige selle juures võimu võtmas tänamatus ja ülbus. Üks näide: Vaatan, et trammi on sisenemas torssis näoga vanem proua. Ukerdab ennast trepist üles ja jääb põrnitsema emaga toolidel istuvat noort poissi. Laps ise seda ei näe. Hetk hiljem kuulen järgnevat: "Sina poiss, kas sul häbi pole ? Kas siis sulle pole õpetatud, et vanematele inimestele peab istet pakkuma ? Tänapäeva lapsed on täiesti hukka läinud, mitte kedagi huvita enam, peaasi, et endal oleks hea! " Mõtteavaldus oli nii vali, et püüdis enamus ümbritsevate pilgud. Minu silm jäi pidama poisi näol. Ta oli nii kohkunud, ei osanud mitte kui midagi öelda. Lihtsalt vaatas prouat ja vaikis. Ema palus iste vabastada. Seda ta ka tegi. Proua turtsatas veel paar kurja sõna ja istus. Mul oli poisist äärmiselt kahju. Ma mõistan, et vanematel inimestel esineb raskusi kõndimisel ning noortel on seetõttu ka füüsiline eelis ning mõnes mõttes ka kohustus loovutada neile istmeid ühistranspordis, aga kas siis tõesti on vaja nii üleolevalt nõuda oma paganama istekohta? Kui soovid, et sind austataks, võiks alguses näidata austust ka ennast ümbritsevatele inimestele. See juhus tuletas mulle meelde sarnast olukorda, kui ma kord kodulinnas olin parajasti sõitmas bussiga. Bussis oli parajalt palju rahvast ning kõik istekohad olid kinni. Ühel peatusel sisenesid bussi kaks noort ema kellel oli mõlemal süles väike laps (emad olid kärudeta). Nad lähenesid keskukse lähedal olevale kahele istekohale, kus parajasti nautisid oma reisi kaks vanemat daami. Noored emad ei lausunud neile sõnagi, kuid nende pilkudest (mis olid suunatud memmede poole) oli näha, et neil oli tõsiselt vaja istuda. Nood aga ei reageerinud sellele mitte kuidagi, vaatasid ainult lastega emadele korraks otsa, ning vahtisid edaspidi aknast välja, nagu ka enne tegid. Mis ka kõige kohutavam, ümberringi teistel istekohtadel olid samuti igal pool pensionieas inimesed ning kumbki nendest ei võtnud oma südametunnistuse kokku ja ei tõusnud oma kohtadelt püsti, et loovutada seda surmväsinud noortele emadele. Nii pididki nad edaspidi sõitma laps ühes käes ning teise käega torust kinni hoides, et nad äärmisel juhul raskusest vastu maad ei põrka

Uus trend: noored otsivad prügikastist süüa

Just sellist pealkirja võis lugeda sellenädalasest Eesti Ekspressist.

Artiklist võib lugeda järgmist:
Tartu linnas on kümmekond noort, kelle harjumuseks on saanud prügikastist toidu otsimine.
Enamasti harrastatakse seda kevadel ja suvel, kui ilmad soojad ja prügi sorteerimine lihtsam, kuid on ka neid, keda külm ei kõiguta.

Kolmeliikmeline prügisugeldujate tiim on sõpruskond, keda ühendab nii Anna Haava skvott, punkmuusika kui säästlik elustiil.

Prügisukeldumine käib skvotielu juurde. Seda tehakse osalt vajadusest ja osalt elustiilist. "Siin majas on kõik prügi söönud" ütleb üks noormeestest. Anna Haava Kommuuni elanikud tarbivad minimaalselt: eluruumid on tasuta, elektrit saadakse improviseeritud päikesepaneelidest  ja toitu leiab prügikastist. Ainus, mis tarbimist ootab, on õues kolmeliitrises purgis mõnulev koduvein.

Lisaks mainitakse, et mõne jaoks on prügi söömine vahel hädavajalik, teistele rohkem elustiili küsimus. Eks ta ole osa rohelisest ja mitte raiskavast eluviisist. Iseasi, kui jätkusuutlik ta on. Kui sellist raiskamist ei oleks maailmas, siis vaevalt ka sellist elustiili harrastataks.

-------
Ma ei kritiseeri neid inimesi, kes seda harrastavad. Igaüks meist valib ise sobiva tee, kuidas elus edasi minna. Millised on meie otsused ja tõekspidamised. Pigem otsiksin sõnumit, mida see artikkel endas kannab? Kuidas tõlgendan mina seda sõnumit?

Mulle on tunne, et olen mugavustsooni nii sisse juurdunud, et ei suuda enam mõista teist laadi eluviisi. Ma ei kujuta ette elu ilma nutitelefoni, sülearvuti, mugavast korterist, söögist-joogist rääkimata. Ma tunnen seda artiklit lugedes pigem vastikustunnet, kui mõistmist ja huvi.
Sõnum, mis minuni jõuab on pigem see, et need noored on lihtsalt liiga laisad, et otsida korralik töö, teenida raha ja osta eluks vajalik poest. Lihtsam on käia mööda prügikaste ja kuulutada, et oleme keskkonnasõbralikud.Tekstis on toodud välja lõik, kus selgitatakse, et raha eest ostab mõni neist pigem poest õlut.Kui nüüd järele mõelda, siis kas nende tegevus siiski on nii roheline kui nad räägivad?
Lisaks on tegemist elustiili ja kindlate põhimõtetega. Sellisel juhul eeldaksin, et pärast ülikooli töötades, ei kuluta nad oma raha söögile, vaid jätkavad prügisorteerimist. Kahtlen sügavalt.

"Kui sellist raiskamist ei oleks maailmas, siis vaevalt ka sellist elustiili harrastataks."
Kas tõesti on noor üliõpilane võimeline maailma probleemidele mõeldes nii kaugele minema?
See tähendaks, et tegevuse laiem sõnum on näidata ühiskonnale kui üle piiri on raiskamisega mindud.

Või on see siiski vabandus kõrvaltvaatajatele ?
Lihtsam sõnum on see, et nad on prügist söögi otsimisega harjunud ja ei taha ega oskagi teisiti.

Ma küll ütlesin, et ei kritiseeri neid inimesi, kuid paraku tundub, et olen seda veidi teinud. Samas, ma ei tahaks neile mitte midagi halba öelda, aga paratamatult, tekkis mul seda artiklit lugedes küsimusi.
Lisaks sellele  küsisin neutraalselt arvamust oma sõpradelt-tuttavatelt. Nägin vägagi erinevaid reaktsioone.
Igaüks leidis sellest jutust oma sõnumi:
Noored on laisad
Noortel on imelikud põhimõtted
Elustiil võib olla väga veider
Noored on peast soojad
Noored on suhtlusgruppides liiga kinni

Noored on hullud !


Mina tahaksin vaid küsida üht.
Milleks?
See elustiili jutt ei ole piisavalt veenev.
 

Kus on eetika ?

Mis tõmbab lugema ajalehti? Mis naelutab meid õhtuti televiisori ette ?

Mulle on jäänud mulje, et meedias on kujunenud tava, et negatiivne müüb. Kui see nii pole, siis kuidas selgitada seda, et uudised liiklusõnnetustest on esimesed, mida televisioonis näidatakse. Pärast neid räägitakse sellest, mis on juhtunud või hakkab kohe juhtuma. Jah muidugi, see ongi uudiste mõte, kuid usun, et pärast õhtust Reporterit (siiski uudiste "lipulaev") võiks jääda siiski positiivne meeleolu, tunne, et olen saanud mõne võrra teadlikumaks. Ei, pigem oleme tuimad või ärritatud. 

Sirje Kingsepp räägib ühes oma mõttevalduses õnnetuste avalikustamisest. Nõukogude ajal ei olnud kombeks traumeerida inimesi detailidega. Surmateated olid viimasel leheküljel mustades raamides.
( http://www.delfi.ee/archive/ajakirjanduse-voim-ja-voimetus.d?id=10069156)

Mis toimub aga praegu ? 

Õhtuleht müüb ennast seda paremini, mida võikam on pilt esikaanel. Artiklit lähemalt lugedes, peab nii mõnigi kord tõdema, et tekst on detailne ja kokkuvõtvalt lihtsalt võigas.Seega tekib küsimus, milleks see kõik ?
Usun, et õnnetused, traagilised juhtumid peaksid meid õpetama, panema mõtlema, mida saaksin teha, et  minuga seda kõike ei juhtuks. Paratamatult tekib tunne, et artiklite mõte on ainult lehe müümine. Ehk siis teenitakse raha inimeste surmast. 
Kui päeval oma võikuselaksu veel piisavalt kätte ei saa, siis õhtune Reporter täidab kõik need augud.
Lähikaadrid sündmuskohalt, kommentaarid, inimeste nutt. Kas tõesti on vaja kõike seda eetrisse ? Kas meedia ei mõtle sellele, mida peavad tundma hukkunu lähedased ? Kõige hullem on veel see, et mida suurem tragöödia, seda pikemalt ja detailsemalt seda avalikustatakse. Ka järgmisel või isegi ülejärgmisel päeval. Milleks võimendada seda valu ?
Ma ei taha öelda, et õnnetused peaks mahavaikima, kuid meedia on nende kajastamisel läinud üle piiri.

Lõik eetika.ee-st

"Ajakirjaniku ülesanne on panna tähele, milliseid väärtusi ta edasi annab ja rõhutab, näiteks, millest ja kuidas õigupoolest kirjutada: kas kirjutada skandaalimaiguline lugu, mis võib suurendada lugejate huvi väljaande vastu, rääkimata majanduslikult tulust, või mõni mitte nii sensatsioonilisel teemal artikkel, mis võiks aidata edendada mitmete inimgruppide huve pikemas perspektiivis."
(http://www.eetika.ee/meediaeetika/ajakirjanikueetika)

Kas pole masendav?

Kell on saamas kaks öösel ja selle asemel, et juba ammu roosasid unenägusid näha, mõtlen mina kuidas end tutvustada.
Kõige lihtsam oleks alustada nimega, seejärel rääkida enda huvidest, lisada paar mõttetera ja voilaa, sellega oleks ühelpool.

Proovin pigem nii:
Olen sooja südamega inimene, kes hoolib kõige rohkem oma lähedastest ja loomulikult ka iseendast. Sageli leian end pisarad silmas kirjutamas- tunnetest, ühiskonnast, probleemidest. Kui sõnu ei leia, võtan kätte pintsli ja värvid- ülejäänud tekib iseenesest.
 Armastan kritiseerida teisi, ise ma kriitikat ei kannata. Vigu ei tunnista, kõigele on vabandused alati varnast võtta. Oma sarkasmiga võin nii mõnegi inimese ära ehmatada, kuid kes viitsib mind vähegi lugeda näeb, et kurjusenooti neis ütlemistes pole. Samas, kui nõelan, siis teravalt, kui kallistan, siis soojalt.


Aitab nüüd minust. Räägime asjast ka.

Miks kommunikatsiooni teemaline kursus ?
Mõned kuud tagasi, kui uurisin suhtekorralduse eriala kohta lähemalt, leidsin juhuslikult Kaja Tampere blogi Suhtekorraldusest nii ja naa.  Jäin kuulama loengut kommunikatsioonikultuurist. Tänu sellele loengule arutlesin oma tuttavatega Eesti kultuuri teemal pikalt ja laialt. Kui miski paneb nii pikalt mõtlema, siis see peab hea olema.
Nüüd kui asusin õppima riigiteaduste eriala, valisin pikalt mida võtta endale valikaineks. Kui avastasin Kaja Tampere loengu Kommunikatsioon ja ühiskond, oli asi selge. Lisaks on see väga hea kõrvalhüpe poliitika teemadelt.
Seega olen valikuga väga rahul ja ootan loengutelt täpselt sama emotsiooni, mille sain mõned kuud tagasi.