Visuaalse kommunikatsiooni praktikum

 

Miks pilt trammist?



Tahame rääkida inimestevahelistest suhetest ühistranspordis. Probleeme ja tähelepanekuid on nii bussis, trammis kui ka trollis. Enamus meist sõidab ühistranspordis nii, et ei pane ümbritsevat tähelegi. Istume oma kookonis, sageli kõrvaklapid peas ja oleme üsnagi ükskõiksed. Ainus, mis healjuhul tähelepanu võidab on haisev kodutu. Samas, kui unustada natukeseks see enesekesksus ja avada silmad, siis võib silma jääda nii mõndagi. Alustuseks oleme tähele pannud, et vanemad inimesed on muutunud väga ülbeks. Jah, on iseenesest mõistetav pakkuda neile istet, vajadusel aidata treppidel. Kahjuks on kõige selle juures võimu võtmas tänamatus ja ülbus. Üks näide: Vaatan, et trammi on sisenemas torssis näoga vanem proua. Ukerdab ennast trepist üles ja jääb põrnitsema emaga toolidel istuvat noort poissi. Laps ise seda ei näe. Hetk hiljem kuulen järgnevat: "Sina poiss, kas sul häbi pole ? Kas siis sulle pole õpetatud, et vanematele inimestele peab istet pakkuma ? Tänapäeva lapsed on täiesti hukka läinud, mitte kedagi huvita enam, peaasi, et endal oleks hea! " Mõtteavaldus oli nii vali, et püüdis enamus ümbritsevate pilgud. Minu silm jäi pidama poisi näol. Ta oli nii kohkunud, ei osanud mitte kui midagi öelda. Lihtsalt vaatas prouat ja vaikis. Ema palus iste vabastada. Seda ta ka tegi. Proua turtsatas veel paar kurja sõna ja istus. Mul oli poisist äärmiselt kahju. Ma mõistan, et vanematel inimestel esineb raskusi kõndimisel ning noortel on seetõttu ka füüsiline eelis ning mõnes mõttes ka kohustus loovutada neile istmeid ühistranspordis, aga kas siis tõesti on vaja nii üleolevalt nõuda oma paganama istekohta? Kui soovid, et sind austataks, võiks alguses näidata austust ka ennast ümbritsevatele inimestele. See juhus tuletas mulle meelde sarnast olukorda, kui ma kord kodulinnas olin parajasti sõitmas bussiga. Bussis oli parajalt palju rahvast ning kõik istekohad olid kinni. Ühel peatusel sisenesid bussi kaks noort ema kellel oli mõlemal süles väike laps (emad olid kärudeta). Nad lähenesid keskukse lähedal olevale kahele istekohale, kus parajasti nautisid oma reisi kaks vanemat daami. Noored emad ei lausunud neile sõnagi, kuid nende pilkudest (mis olid suunatud memmede poole) oli näha, et neil oli tõsiselt vaja istuda. Nood aga ei reageerinud sellele mitte kuidagi, vaatasid ainult lastega emadele korraks otsa, ning vahtisid edaspidi aknast välja, nagu ka enne tegid. Mis ka kõige kohutavam, ümberringi teistel istekohtadel olid samuti igal pool pensionieas inimesed ning kumbki nendest ei võtnud oma südametunnistuse kokku ja ei tõusnud oma kohtadelt püsti, et loovutada seda surmväsinud noortele emadele. Nii pididki nad edaspidi sõitma laps ühes käes ning teise käega torust kinni hoides, et nad äärmisel juhul raskusest vastu maad ei põrka