Uus trend: noored otsivad prügikastist süüa

Just sellist pealkirja võis lugeda sellenädalasest Eesti Ekspressist.

Artiklist võib lugeda järgmist:
Tartu linnas on kümmekond noort, kelle harjumuseks on saanud prügikastist toidu otsimine.
Enamasti harrastatakse seda kevadel ja suvel, kui ilmad soojad ja prügi sorteerimine lihtsam, kuid on ka neid, keda külm ei kõiguta.

Kolmeliikmeline prügisugeldujate tiim on sõpruskond, keda ühendab nii Anna Haava skvott, punkmuusika kui säästlik elustiil.

Prügisukeldumine käib skvotielu juurde. Seda tehakse osalt vajadusest ja osalt elustiilist. "Siin majas on kõik prügi söönud" ütleb üks noormeestest. Anna Haava Kommuuni elanikud tarbivad minimaalselt: eluruumid on tasuta, elektrit saadakse improviseeritud päikesepaneelidest  ja toitu leiab prügikastist. Ainus, mis tarbimist ootab, on õues kolmeliitrises purgis mõnulev koduvein.

Lisaks mainitakse, et mõne jaoks on prügi söömine vahel hädavajalik, teistele rohkem elustiili küsimus. Eks ta ole osa rohelisest ja mitte raiskavast eluviisist. Iseasi, kui jätkusuutlik ta on. Kui sellist raiskamist ei oleks maailmas, siis vaevalt ka sellist elustiili harrastataks.

-------
Ma ei kritiseeri neid inimesi, kes seda harrastavad. Igaüks meist valib ise sobiva tee, kuidas elus edasi minna. Millised on meie otsused ja tõekspidamised. Pigem otsiksin sõnumit, mida see artikkel endas kannab? Kuidas tõlgendan mina seda sõnumit?

Mulle on tunne, et olen mugavustsooni nii sisse juurdunud, et ei suuda enam mõista teist laadi eluviisi. Ma ei kujuta ette elu ilma nutitelefoni, sülearvuti, mugavast korterist, söögist-joogist rääkimata. Ma tunnen seda artiklit lugedes pigem vastikustunnet, kui mõistmist ja huvi.
Sõnum, mis minuni jõuab on pigem see, et need noored on lihtsalt liiga laisad, et otsida korralik töö, teenida raha ja osta eluks vajalik poest. Lihtsam on käia mööda prügikaste ja kuulutada, et oleme keskkonnasõbralikud.Tekstis on toodud välja lõik, kus selgitatakse, et raha eest ostab mõni neist pigem poest õlut.Kui nüüd järele mõelda, siis kas nende tegevus siiski on nii roheline kui nad räägivad?
Lisaks on tegemist elustiili ja kindlate põhimõtetega. Sellisel juhul eeldaksin, et pärast ülikooli töötades, ei kuluta nad oma raha söögile, vaid jätkavad prügisorteerimist. Kahtlen sügavalt.

"Kui sellist raiskamist ei oleks maailmas, siis vaevalt ka sellist elustiili harrastataks."
Kas tõesti on noor üliõpilane võimeline maailma probleemidele mõeldes nii kaugele minema?
See tähendaks, et tegevuse laiem sõnum on näidata ühiskonnale kui üle piiri on raiskamisega mindud.

Või on see siiski vabandus kõrvaltvaatajatele ?
Lihtsam sõnum on see, et nad on prügist söögi otsimisega harjunud ja ei taha ega oskagi teisiti.

Ma küll ütlesin, et ei kritiseeri neid inimesi, kuid paraku tundub, et olen seda veidi teinud. Samas, ma ei tahaks neile mitte midagi halba öelda, aga paratamatult, tekkis mul seda artiklit lugedes küsimusi.
Lisaks sellele  küsisin neutraalselt arvamust oma sõpradelt-tuttavatelt. Nägin vägagi erinevaid reaktsioone.
Igaüks leidis sellest jutust oma sõnumi:
Noored on laisad
Noortel on imelikud põhimõtted
Elustiil võib olla väga veider
Noored on peast soojad
Noored on suhtlusgruppides liiga kinni

Noored on hullud !


Mina tahaksin vaid küsida üht.
Milleks?
See elustiili jutt ei ole piisavalt veenev.